Avastasin selle hobi vaid mõni aasta tagasi. Samas olin sellest veidi kuulnud ning pidasin plaani endale metallidetektor osta.
Ühel kenal, kevadisel nädalavahetusel helistas mulle üks minu sõpradest ning küsis mu käest, kas ma ei tahaks tulla temaga kaasa ühele lahedale retkele. Olin nõus. Ta sõitis mu juurest läbi ning koos vurasime tema autoga Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit välja ning keerasime külateedele. Kõikjal laiusid põllud ning kui me olime mõne kilomeetri külavaheteed mööda sõitnud, märkasime üht traktorit, mis põllul töötas. Ikka ühest põlluotsast teise ja jälle tagasi ja ikka nõnda edasi.
Kui traktor oli taas samasse põllu otsa jõudnud, kus meie olime, läks mu sõber traktoristi juurde ning rääkis talle, et me harrastame otsida metallesemeid metallidetektorit kasutades ning küsis traktoristilt, kas me tohiksime mõnel tema põllul oma harrastusega tegeleda. Traktorist vastas, et mis temal selle vastu olla saab. Andke aga tuld!
Ta näitas meile naaberpõllu kätte. Seal ta hetkel tööd ei teinud ning me ei olnud talle seal ees.
Sõitsime naaberpõllule. Sõber võttis auto pagasiruumist välja metallidetektori, mis oli kollast värvi ning tutvustas mulle, et see on Garrett Ace 250. See on algajate detektoristide jaoks hea detektor. See ei ole keeruline ning sellega on võimalik leida üht-teist põnevat, ehkki mitte väga sügavalt.
Teisena tutvustas ta mulle üht pisemat, musta agregaati, milleks oli Garrett Pro Pointer ehk pinpointer, ning rääkis, et sellega on hea mulla seest detektoriga avastatud pisikesed esemed üles leida.
Ta võttis veel labida ning me siirdusime otsingule. Peale seda, kui ta oli natuke aega oma käes olevat detektorit ühele ja teisele poole kätt liigutanud, hakkas masin piuksuma. Sõber peatus, surus labida maa sisse ning pinpointerit kasutades leidis mulla seest hobuseraua. Järgnevalt tuli mõni nööp ning paar Venemaa Keisririigi aegset vaskmünti. Vaatasin seda tegevust kõrvalt ning proovisin ka ise otsida ning kõik see oli erakordselt huvitav.
Juba varsti sõitsime tagasi ning tagasiteel uurisin otsinguvahendite hindu ning kuna pidin järgneval nädalal palka saama, siis otsustasin, et ostan ka endale need vahendid, et siis minna juba koos otsingutele.
Tänaseks olen ma selle harrastusega tegelenud mõne aasta. Käisin mõni aasta tagasi kultuuriväärtusega asja otsimise loa taotlejale mõeldud koolitusel, mida näeb ette meie Muinsuskaitseseadus neilt ajaloohuvilistelt, kes tahavad selle harrastusega tegeleda. Olen kaevanud nii Eestis kui ka välismaal. Eestis olen peamiselt küsinud oma tuttavatelt maaomanikelt luba nende põldudel, heinamaadel, lambakarjamaadel ja mujal maad tuhnida. Välismaal olen osalenud mitmetel kaevamisüritustel.
Põnevaid kaevamisretki soovides Toomas Pranstibel, ajakirja Detektoristi Leiud väljaandja ja peatoimetaja
